Tootja: Õllenaut
Asukoht: Eesti
Kangus: 10%
Taara: Pudel 0,33
Hind: x.x EUR
Tootekirjelduses väidetakse, et seesamune hübriidjook balansseerib viski- ja õllemaailmade vahel. Olles õllemaailmas mingil määral natukene kodus (eneseirooniline märkus!), siis viskimaailmast ei tea suurt midagi. Nii palju julgen öelda, et Lagavulin on hea ja Red Label pole suurem asi. Aga ega õllemaailmas viskiga flirtimine mingi imeasi pole - mitmed tootjad armastavad õlut enne pudelisse valamist viskivaadis hoida. Võib ju lausa öelda, et Eesti õllekunsti tippsaavutused just seal tulevadki, kuid endal ei ole õnnestunud ühtegi siiamaani proovida :(. Nõudlus on suur ja Tartust või Tallinnast nad kaugemale ei jõua. Jällegi kaldusin teemast kõrvale, sest konkreetne õlu pole viskivaadis seisnud, vaid viskiga seob seda linnasetüüp.
Väga tume õlu, vastu valgust viskab õrna tumepunast helki. Lõhn on väga jõuline. Korralikult nõgine ja süsine.
Maitse on samuti jõuline, minusugusele maitseperverdile kohe väga mokkamööda. Miskipärast ei teki mulle seost sellises järjekorras: raba - loodus - turvas - brikett - soe tuba, vaid midagi säärast: raba - turbaväli - traktor - tavotiprits - reostus. Kuigi looduse ekspluateerimises pole midagi ilusat, siis miskipärast on koledad asjad teatud momentidel ilusad. Aga seda muidugi turvalisest kaugusest vaadates.
Suituse ja õlise maitse kõrval on ka mõnus magusus, mispärast sobib see õlu suurepäraselt magustoiduks peale rasket tööpäeva söekaevanduses.
Unistus talvisest puhtast rabast |
No comments:
Post a Comment